3. OSA

Prof. Ian Brighthope:  Kogu oma kliinilise tööperioodi jooksul üllatas mind asjaolu, et mittekeegi ei tundnud huvi patsientide dieetide vastu. Kui ma üritasin oma proffidest kolleegidega dieediküsimusi arutada, siis neid lihtsalt see teema ei huvitanud. Samuti ei hoolinud ei patsiendid ise, ega ka haigla. Põhimõtteliselt tõsteti toitumise teema lihtsalt kõrvale.

Andrew W. Saul: Tudengina olin praktikal Brigham´i Haiglas Bostonis, mis asub kohe Harvard´i Meditsiinikooli kõrval... Ja isegi siis 1974 aastal oli see nö tugev, suure patsientide arvuga haigla ja mul oli võimalus juba siis näha ja tähele panna meditsiinilisi ebaõnnestumisi. Ma mäletan leukeemiahaiget naist, kellele anti söögiks valget saia ja marmelaadi.... No, ma just ei väida, et marmelaad ja valge sai põhjustavad vähki, aga ma olen enam kui kindel, et need toidud ka ei ravi. Ma hakkasin lugema William J. McCormick´i ja Fred R. Klenner´i kirjalikke materjale.

Need mehed - William J. McCormick ja Fred R. Klenner - on teerajajad, kes kasutasid C-vitamiini suuri doose viiruslike haiguste ravimisel 1940ndatel aastatel. Kusjuures need mehed on meditsiiniharidusega arstid ja kasutavad vitamiine ja suurtes annustes...ja saavutavad ravimisel edu! Aga mulle ei räägitud sellistest võimalustest kolledšis.


Prof. Ian Brighthope:
Linus Pauling (1901-1994) oli esimene mees, kes tähendas, et C-vitamiin võib osutuda tõhusaks tavalise külmetushaiguse puhul. Ja see baseerus tol ajal päris suurel teadustööl, mitte  juhusel või lihtsalt mõttevälgatusel.
Linus Pauling oli muidugi ka Albert Einsteini kolleeg. Ta pälvis Nobeli keemia- ja rahupreemia... nii et ta oli tark mees. Probleem oli aga selles, et ta suundus meditsiini sfääri, kuid tal puudus meditsiinialane kvalifikatsioon.

Sel ajal oli ta ka avatud kriitikale ja tema soovitust kasutada C-vitamiini haiguste ravis naerdi meditsiinivaldkonna esindajate poolt välja. Ma pean siinjuures ütlema, et meditsiinivaldkond ei ole eriti teaduslikul alusel toimiv ja selgesti mõtlev ala...

Andrew W. Saul:

Üks vitamiin võib olla kasulik nii paljude juhtude korral:

Ja C-vitamiin on lihtsalt nii tõhus nii paljude asjade puhul.

Põhjus, miks vitamiin suudab ravida nii mitmeid haigusi seisneb selles, et ühe vitamiini defitsiit võib põhjustada nii palju haigusi. On vaid umbes kaks tosinat vitamiini ja ometi loendamatu hulk organismis aset leidvaid keemilisi reaktsioone....seega tõenäoliselt kõik protsessid, mis mingilgi viisil on seotud vitamiinidega, viitavad tõsiasjale, et iga vitamiin võtab osa tohutu hulgast reaktsioonidest. Niisamuti on lugu ka mineraalainetega.

Meil on ettekujutus, et üks ravim - üks haigus. See on iganenud meditsiiniline arusaam ja see ei kehti toitainete puhul.

Charlotte Gerson: Keha ei ole võimalik tervendada selektiivselt. Kui sa tõeliselt tervened, siis saad tervikuna terveks. Kui patsiendil on lisaks vähile ka näiteks kõrge vererõhk, diabeet, fibromüalgia ....ja valud jne., siis kõik probleemid tervenedes kaovad. Sa ei saa terveneda ühest haigusest ja siis teised jäävad. See on võimatu. Kui keha terveneb, siis kõik temas terveneb.

Andrew W. Saul: Kui Sa toidad oma keha täisväärtuslikult, siis ta paraneb...

Kui inimesed võtavad vitamiine, siis ega vitamiinid ei tervenda...Vitamiinid võimaldavad kehal seda ise teha; nad võimaldavad organismil tervendada end ise. See on täiesti teistsugune asjale lähenemine.

Charlotte Gerson: Organismil endal on, nagu mu isa tavatses öelda,  enesetervendamise mehhanism ja
ta läks selles osas kaugemale. Ta ütles: "Arsti ülesanne on aktiveerida või taaskäivitada keha enda tervendamise mehhanismid ja siis patsient terveneb. Ei ole tähtis, kuidas antud juhul haigust nimetatakse....

 Andrew W. Saul: Mitteainsamgi inimese keharakk ei ole tehtud ravimist. Kirurgia ei pane kehasse midagi... Nad võivad kehasse paigaldada midagi, mis on tehtud plastikust või välja võtta midagi ohtlikku, kuid lõppude lõpuks - keha lõikamine ei tee teda paremaks.

Ravimi manustamine organismi ei toeta tegelikult tervist. Seega, me vajame uut lähenemist. Tervise toetamist bioaktiivsete ainetega ei ole veel proovitud. See on tõesti üks asi, mida pole tehtud.

Kui bioaktiivseid aineid on ravimenetluses proovitud, on kasutatud vaid väikseid koguseid ja seepärast avalikkus ja arstid on näinud ebaselgete tulemustega uuringu dokumente. Ühes avaldatud uuringus on kirjas, et vitamiinid pisut aitavad ja teine taoline uuring selgitab, et vitamiinidest pole eriti abi... Probleem on aga selles, et need kõik on väikese vitamiinidoosiga uuringud.

Prof. Ian Brighthope: Päevane soovitatud vitamiini määr on selline kogus, mida enamus rahvastikust vajab, et vältida vitamiini ülemäärast defitsiiti. See tähendab, et kui igaüks Austraalias võtaks igapäevaselt soovitatud päevase koguse C-vitamiini - 60mg päevas - siis siin maal ei põeks inimesed skorbuuti (C-vitamiini puudusest tekkiv haiguslik seisund). Kuid täna on skorbuut meil ikka olemas.